oksüdatsiooninumbreid

Oksüdatsiooninumbrid, tuntud ka kui oksüdatsiooniaste, on keemiline mõiste, mis tähistab aatomit molekulis või ioonis, mis on kaotanud või juurde saanud elektrone. Need numbrid aitavad jälgida elektronide liikumist keemilistes reaktsioonides, eriti redoksreaktsioonides.

Elementide oksüdatsiooninumbrid puhtas olekus on alati null. Näiteks keemiline element hapnik O2 või raud Fe omavad oksüdatsiooninumbrit null. Ühe-atomiliste ioonide oksüdatsiooninumbrid on võrdsed nende laenguga. Näiteks Na+ ioonil on oksüdatsiooninumber +1 ja Cl- ioonil on oksüdatsiooninumber -1.

Ühendites järgitakse mitmeid reegleid oksüdatsiooninumbrite määramiseks. Tavalise reegli järgi on enamiku ühendite puhul hapniku oksüdatsiooninumber -2, välja arvatud peroksiidides, kus see on -1. Vesiniku oksüdatsiooninumber on enamasti +1, välja arvatud metallhüdriidides, kus see on -1. Leelismetalldele (grupp 1) on oksüdatsiooninumber alati +1 ja leelismuldmetallidele (grupp 2) on alati +2.

Kõigi aatomite oksüdatsiooninumbrite summa neutraalses molekulis peab olema null. Iooni puhul peab oksüdatsiooninumbrite summa olema võrdne iooni kogulaenguga. Oksüdatsiooninumbrite muutumine reaktsiooni käigus näitab, kas aine on oksüdeerunud (oksüdatsiooninumber tõuseb) või redutseerunud (oksüdatsiooninumber langeb).