oksüdatsiooninumbrit

Oksüdatsiooninumber (ON) on keemias kasutatav suurus, mis kirjeldab aatomi elektronide jaotust võrreldes neutraalse puhta elemendi olekuga. See on teoreetiline laeng, mille abil jälgitakse elektronide liikumist redoksreaktsioonide käigus ning kirjeldatakse aatomite oksüdatsiooni ja reduktsiooni taset.

Olulised määramisreeglid: Puhtas elemendis on oksüdatsiooninumber 0. Ioonide ON võrdub iooni laenguga. Vesinik on tavaliselt +1 (v.a metallide hidriidid, kus ON on -1). Hapnik on tavaliselt -2 (peroksidides -1; ühendites nagu OF2 hapnik võib olla +2). Halogeenid on tavaliselt -1, kuid nende ON võib olla positiivne, kui neid seostatakse tugevama elektronegatiivsega aatomiga (näiteks O või F). Elementide rühmade 1 ja 2 elemendid annavad ON vastavalt +1 ja +2. Kogu ON-i summa molekulis peab olema 0 neutraalses ühendis ja võrdne iooni laengule ioonühendis.

Näited: CO2 puhul on süsiniku ON +4 ja hapniku ON -2; H2O puhul on vesiniku ON +1 ja hapniku ON -2; NH3 puhul on lämmastiku ON -3 ja vesiniku ON +1 igaüks. Need näited illustreerivad, kuidas ONi kasutatakse oksüdatsiooni‑ ja redoksreaktsioonide mõistmiseks ning tasakaalustamiseks.

Rakendused ja piirangud: ON on kasulik tööriist redoksreaktsioonide kirjeldamisel ja tasakaalustamisel ning diferentsiaalsete oksüdatsioonitasemete võrdlemisel. See on teoreetiline kontseptsioon, mitte alati reaalse elektronjaotuse täpne peegeldus, kuid aitab näha elektronide ülekandmise suunda ning aatomite tasemel muutusi.