nägemiskahjustust

Nägemiskahjustus (nägemispuue) tähendab nägemisvõime olulist langust, mis raskendab igapäevaelu ja mida ei pruugi adekvaatselt parandada tavaprillidega. Kahjustus võib olla püsiv või ajutine, kaasasündinud või omandatud, ning mõjutada ühte või mõlemat silma. Sümptomid võivad hõlmata halvenenud detaile nägemist, raskust märgata kontuure või piiratud nägemisvälja.

Raskuse järgi eristatakse kerget, mõõdukat ja rasket nägemiskahjustust ning mõnikord ka pimedust. Mõnel juhul kirjeldatakse ka madalat nägemist (low vision), kui nägemine on halvenenud, kuid inimene suudab toimida, vajades abivahendeid ja tugiteenuseid.

Peamised põhjustajad on kaasasündinud haigused, refraktsioonivead (kaug- või lähinägemine) ning omandatud silmahaigused või vigastused. Tavalised haigused: katarakt, glaukoom, diabeetiline retinopaatia ja makulaarne degeneratsioon. Riskitegurid hõlmavad vanust, diabeeti, hüpertensiooni, suitsetamist ja geneetilist eelsoodumust. Ennetuse osas rõhutatakse regulaarsed silmauuringud ja haiguste kontroll.

Diagnoos tehakse silma- ja nägemisfunktsiooni hindamise teel: visuaalse teravuse test, nägemisväljade hind, refraktsioon, fundus-läbivaatus. Vajadusel kasutatakse täiendavaid uuringuid nagu optiline koherents-tomograafia (OCT) ja perimetria.

Ravi ja toetus sõltuvad haiguse põhjusest: korrigeerivad prillid või kontaktläätsed, medikamentoosne ravi, kirurgilised sekkumised (nt katarakti puhul), ning nägemisabi ja rehabilitatsioon (low-vision teenused). Turvalise keskkonna loomine, suurenenud kontrastid ning ligipääs tugiteenustele on olulised iseseisvuse säilitamiseks.