notatsioonide

Notatsioonide ehk märkide ja reeglite kogum on süsteem, millega esitatakse teadmisi, operatsioone ja suhteid. Notatsioonid erinevad valdkonniti ja ajalooliselt ning nende peamine eesmärk on suurendada väljenduse selgust, täpsust ja ülekantavust. Nad võimaldavad keerulist mõttekäiku esitada lühidalt ning sageli masinloetavalt.

Matemaatikas ja loodusteadustes kasutavad notatsioonid sümboleid (nt x, y, ∑, ∫), operaatorid, kvantoreid, funktsioonide märgendeid ning indekseid. Näiteks f(x) = x^2 + 3x kirjeldab funktsiooni ja selle muutujat. Keemias esitatakse aatomeid ja ühendeid molekulivalemite ning IUPAC-nimetustega; SI-meetmete ja ühikute standardid tagavad mõõtmise lõplikkuse ja ühtsuse. Muusikas kirjeldab notatsioon helikõrgasid, ajadust ja ritmi nootide ja pausidega; ajaloos on kõrvutatud erinevad noodiskeemid ning tänapäeval kehtivad rahvusvahelised standardid. Programmeerimises ja arvutustehnikas kasutavad notatsioonid algoritme, sümboliseeritud lauseid ja erinevaid märgistikuid (näiteks pseudokood, UML-diagrammid), mis võimaldavad arvutuste ja süsteemide kirjeldamist.

Ajalugu on näidanud, et notatsioonid arenevad koos teaduse ja kultuuriga. Varasemad süsteemid pärinevad antiikkirjandusest ning keskaja ja uueaegade edusammudest on tekkinud tänapäevased vormid. Notatsioonid on olulised vahendid teadmiste jagamisel, koolitusel ja teaduslikul arendamisel, aidates mõista ja rakendada keerulisi ideid.