nägemisest

Nägemine on inimese meeltele keskne tajumisviis, mis võimaldab valguse ja kujutiste tajumist. See hõlmab silma anatoomiat ning nägemisnärvi ja ajukoore visuaalse töötluse koostoimet. Nägemine annab teavet ümbritseva kohta, võimaldab objekti asukoha hinnata, liikumist jälgida ja detaile eristada.

Silm koosneb sarvkestast, iirisest reguleeritava ava, läätse ja võrkkestast. Valgus siseneb sarvkestast ning läbi iirise avaga ja läätse fookustab valguse võrkkestale. Võrkkest sisaldab rod- ja kolbe fotoretseptoreid, mis muundavad valguse närviimpulssideks. Impulsid suunatakse nägemisnärvi kaudu ajju, kus tekib kujutis visuaalse koore abil.

Visuaalse teravuse hindamine toimub tavaliselt testide abil (nt Snelleni skaala). Refraktsioonivead tekivad, kui silma kuju või läätse omadused ei võimalda valguse õiget fookust. Levinumad vead on lühinägelikkus (miopia), kaugnägelikkus (hüperopia) ja astigmatism.

Levinumad vanusega seotud nägemishäired on katarakt, glaukoom ja makulaarne degeneratsioon, samuti diabeetiline retinopaatia. Diagnoos tehakse visuaalse teravuse hindamise, refraktsiooni ja oftalmoskoopia abil; vajadusel kasutatakse ka perimeetria.

Ravi ja korrigeerimine hõlmab prille või kontaktläätsi ning mõnikord kirurgilisi sekkumisi (nt LASIK või PRK). Katarakti korral on peamine ravi operatsioon. Makulaarse degeneratsiooni või diabeetilise retinopaatia puhul rakendatakse spetsiifilisi ravimeetodeid või laserteraapiaid ning üldist tervislikku eluviisi ja regulaarsed kontrollid.