modulatsiooniviisid

Modulatsiooniviisid on signaalimuutmise meetodid, mille abil informatsioon edastatakse üle sidekanali kandjaga. Modulerimise eesmärk on anda signaalile vajalik teekond, vähendada müra mõju, võimaldada kanalite jagamist ning tagada ülekande stabiilsus erinevates keskkondades. Modulatsioon jaguneb peamiselt analoog- ja digitaalmodulatsioonideks.

Analoogmodulatsioon muudetakse kandja omadusi edasi tõlgendava analoogsignaali järgi. Tuntuimateks näideteks on amplituudmodulatsioon (AM), sagedusmodulatsioon (FM) ja faasmodulatsioon (PM). AM-variantis järgib kandja amplituud sisendsignaali, FM-variantis muutub kandja sagedus ning PM-variantis muutub kandja faas.

Digitaalmodulatsioon esitab informatsiooni diskreetsete väärtuste kujul ning kandja omadused muudetakse vastavalt bitivahemikele. Levinud tehnikad on PSK ehk faasvõttus (nt BPSK, QPSK), where two või rohkem faase tähistavad bite; QAM ehk kvadratuurne amplituud- ja faasmodulatsioon (nt 16-QAM, 64-QAM), mis kasutab nii amplituudi kui faasi kombineeritud muutmist; FSK ehk sagedusvõttus, kus bitsid tähistatakse kandja sageduse muutustega; ning ASK ehk amplituudvõttus. Mõned variandid nagu MSK ja GMSK on spetsiifilised standardid, mida kasutatakse teatud mobiilside- ja digitaaltorul.

Rakendused ja demodulatsioon: sobivad modulatsiooniviisid sõltuvad kanali omadustest ja ülekande nõuetest. AM ja FM on ajalooliselt olulised raadiode edastuses; digitaalmodulatsioonid (PSK, QAM, FSK) on laialdaselt kasutusel mobiilside, WLAN-, kaabel- ja satelliitvõrkudes. Demodulatsioon vastab kasutatavale modulatsioonile ja kombineeritakse tavaliselt kanalikoodimise ning sünkroniseerimisega.