metsanduspoliitika

Metsanduspoliitika on riigi ja avaliku sektori koostööd ning ühiskondlike huvide tasakaalustamist metsade majandamisel, kasutamisel ja kaitsel. Seda mõistetakse kui raamistik, mis määrab eesmärgid, õiguslikud kaalutlused ja vahendid, millega tagatakse metsamajanduse jätkusuutlikkus ning mitmekesised ökosüsteemiteenused.

Põhieesmärk on metsade jätkusuutlik majandamine nii environmentaalsete, majanduslike kui sotsiaalsete huvide tasakaalus. Siia kuuluvad puidutoodangu tagamine, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, kliimamuutuste leevendamine ja kohanemine, veeringe ning mullastruktuuri kaitse, loodusesõbralike rekreatsioonivõimaluste pakkumine ning maalähedase elukeskkonna säilitamine.

Põhivahendid hõlmavad õigusraamistikku, plaanimispõhist metsakasutust, lageraiete ja hoolduse korra kehtestamist, metsade taastamist ja uuendamist, kahjurite ja tuleohutuse tõrjet, ning erinevaid stiimuleid eraomanikele ja kohalikele omavalitsustele. Riik võib osutada subsiidiumide, maksusoodustuste ja investeerimisvahendite kaudu ning kasutada Euroopa Liidu ja rahvusvahelisi vahendeid metsade säilitamiseks ja arendamiseks. Ühtlustatud standardid ning auditid (nt metsanduse jätkusuutlikkuse sertifitseerimine) aitavad tagada turu usaldust.

Kohalikud ja klienditahud hõlmavad eraomandit, kogukondi, ettevõtteid ja mittetulundusühinguid. Metsanduspoliitika on tihedalt seotud Klimaat- ja Keskkonnapoliitikaga, põllumajanduse ning piirkondlike arendustegevustega ning seda uuendatakse vastavalt teadusuuringutele ja siseriiklikele ning rahvusvahelistele kohustustele. Väljakutsed hõlmavad kliimamuutuste mõju, kahjurite levikut, rahastuse stabiilsust ning maa- ja omandisuhete selgust.