metitsilliinresistentne

Metitsilliinresistentne viitab resistentsusele metitsilliini suhtes, mis on poolsünteetiline penitsilliini antibiootikum. Kõige sagedamini seostatakse seda terminiga metitsilliinresistentne Staphylococcus aureus (MRSA). MRSA on Staphylococcus aureus'e tüvi, mis on muutunud resistentseks metitsilliini ja teiste beetalaktaami antibiootikumide klassi kuuluvate ravimite suhtes.

See resistentsus tuleneb tavaliselt spetsiifilise geeni, nn mecA geeni omandamisest. See geen kodeerib valku PBP2a (penitsilliini siduv valk 2a), mis on väiksema afiinsusega metitsilliini ja teiste beetalaktaamidega võrreldes tavaliste penitsilliini siduvate valkudega. Seetõttu suudab MRSA kasvada ka siis, kui neid antibiootikume manustatakse.

MRSA infektsioonid võivad tekkida nii haiglas (nosokomiaalsed) kui ka kogukonnas (kogukonnas levivad). Haiglapõhised MRSA-d on sageli seotud invasiivsete meditsiiniliste protseduuridega, pikenenud haiglaraviperioodide ja nõrgestatud immuunsüsteemiga patsientidega. Kogukonnas levivad tüved võivad nakatada ka muidu terveid inimesi, levides tihedas kontaktis, nahapõletuste või avatud haavade kaudu.

MRSA infektsioonid võivad ulatuda nahapõletikest ja haavainfektsioonidest kuni tõsiste, eluohtlike seisunditeni, nagu kopsupõletik, veremürgitus ja luuinfektsioonid. MRSA-ga nakatunud patsientide raviks kasutatakse teisi antibiootikume, mis ei ole metitsilliini suhtes resistentsed, nagu vancomycin või linezolid, kuigi ka nende ravimite suhtes resistentsuse tekkimise oht on olemas. MRSA leviku ennetamine nõuab rangeid hügieenimeetmeid, sealhulgas kätehügieeni ja desinfitseerimist.