membraaniretseptoreid

Membraaniretseptorid on rakumembraanil paiknevad valgud, mis seovad välisest keskkonnast pärinevaid signaale (ligande) ja käivitavad rakusignaale. Ligandid võivad olla hormoonid, neurotransmitterid, kasvufaktorid või muud signaalid. Retseptori sidumise tulemusena muudetakse teave rakusiseseks signaaliks, mis võib viia muutusteni ioonkanalite toimimises, ensüümide aktiivsuses või geeni ekspressioonis.

Peamised klassid on ligandi-avatavad ioonkanalid, G-proteiini seotud retseptorid (GPCR-id) ja enzimiga seotud retseptorid, mis sisaldavad omadusi kinaseaktiivsuse avaldamiseks. Ioonkanalid annavad kiiresti toimiva vastuse, muutes membraanipotentsiaali. GPCR-id aktiveerivad heterotrahte G-proteiine ning tekitavad sekundaarseid messengereid, nagu cAMP, IP3 ja DAG, mis viivad mitmesugustesse rakulistesse vastustesse. Enzimiga seotud retseptorid võivad otse aktiveerida kinaasrakke või vahendada signaaliringe, mis fosforüülevad sihtvalgud ja mõjutavad rakulisi protsesse, sealhulgas geenide ekspressiooni.

Rakuline vastus sõltub retseptori tüübist ja kontekstist ning hõlmab muutusi tsütosoolis, tuumasisestes ja rakuloomekistes. Reguleerimise suur osa toimub desensitisatsiooni, endotsütoosi ja retseptorite ressursside taaskaasamise kaudu, mis tagab signaalipeegelduse ja vastuvõtlikkuse hüübimist.

Pharmacology ja meditsiiniline tähtsus: membraniretseptorid on olulised ravieesmärgid paljude haiguste puhul, sealhulgas diabeet, vähk ja neuroloogilised häired. Näideteks on insuliini retseptor, epidermaalne kasvufaktoriretseptor (EGFR) ja β-adrenergilised GPCR-id.