meelevaldkondade

Meelevaldkondade mõiste viitab inimese vaimse elu ja kognitiivse toimimise erinevatele valdkondadele. Sõna koosneb meele (vaimsete funktsioonide) ja valdkond (domeen) ideest ning tavaliselt tähistab see süsteemset jaotust, mille alusel uuritakse, kuidas mõistus erinevates olukordades toimib. Meelevaldkondade käsitlust kasutavad peamiselt psühholoogia, kasvatusteaduste ja neurokognitiivse teaduse valdkonnad.

Meelevaldkondade hulka võivad kuuluda taju ja tajupõhised protsessid, tähelepanu, mälu ja õppimine, keele ja kommunikatsiooni oskused, mõtlemine ja probleemide lahendamine, otsustamine ning tahte kontroll. Lisaks neile hõlmavad need emotsioone, motivatsiooni ning sotsiaalset ja emotsionaalset infovahetust. Erinevates teooriates ja mudellides võivad meelevaldkonnad olla erinevas suuruses või hierarhias: mõned klassifikatsioonid jagavad need kognitiivseteks, emotsionaalseteks ja sotsiaalseteks aladeks, teised aga detailsemaks jaotuseks.

Kasutusalad: hariduses ja hindamisel kasutatakse meelevaldkondade käsitlust, et struktureerida õppetegevusi, hinnata tugevusi ja puudujääke ning kujundada sihipärast koolitust või teraapiat. Kliinilises kontekstis aitab see eristada erinevaid kognitiivseid või emotsionaalseid valdkondi ning täiendada sekkumisstrateegiaid. Täpsuse osas on oluline märkida, et meelevaldkondade piirid ja nende sisu võivad kultuuriliste, keeleliste ja meetodiliste erinevuste tõttu varieeruda, ning erinevad allikad kasutavad erinevaid klassifikatsioone.