medikaliseerumise

Medikaliseerumine on sotsioloogiline ja kultuuriline nähtus, mille käigus erinevad ühiskondlikud probleemid määratakse, hinnatakse ja ravitakse meditsiiniliste probleemidena. Selle protsessi tulemusel laienevad meditsiinilised teadmised, diagnostilised kategooriad ja ravivõimalused ning meditsiinilise kontrolli roll võib suureneda erinevates eluvaldkondades.

Ajalooliselt populariseeris mõistet 1970-ndatel Peter Conrad ja kaasautorid, kirjeldades, kuidas sotsiaalsed probleemid defineeritakse ja ravitakse meditsiiniliste vahenditega ning kuidas diagnostilised kriteeriumid laienevad. Teooria rõhutab meditsiini rolli võimu ja normide kujundamisel.

Toetavad tegurid on professionaalne autoriteet, tehnoloogia areng, haiguste klassifikatsioonide laienemine (nt DSM/ICD), tervishoiupoliitika ning ravimite tööstus. Medikaliseerumine võib viia uute ravivõimaluste ja hooldusteenuste standardiseerimiseni, kuid suurendab samaaegselt meditsiinilise kontrolli ulatust.

Näited hõlmavad raseduse ja sünnituse medikaliseerumist haigla- ja tehnikakesksuse tõttu, vananemise ja menopausi meditsiinilist käsitlemist, vaimse tervise ja sõltuvuste medikaliseerumist ning krooniliste haiguste patoloogiseerimist.

Kriitiline vaade rõhutab liigset diagnostikat ja ravimist, meditsiini domineeriva mõju suurendamist ning sotsiaalseid kulusid ja stigmatiseerumist. Demedikaliseerimine viitab liikumistele, mis püüavad teatud probleemid lahendada muude kui meditsiiniliste raamistikude kaudu.

Kokkuvõttes on medikaliseerumine oluline tööriist ühiskondliku ja tervishoiu vastastikuse mõju mõistmiseks, kuid selle mõju tuleb hinnata kriitiliselt, et vältida liigset meditsiini kontrolli.