makromajanduslikus

Makromajandus on majandusteooria ja -uuring, mis keskendub majanduse kogu tasandi nähtustele. See uurib suuremahulisi näitajaid nagu sisemajanduse kogutoodang, tööjõud, inflatsioon ja majanduskasv ning nende omavahelisi seoseid. Makromajandus eristub mikroökonoomiast, mis tegeleb üksikkontside ja hindadega ning üksustele keskendunud käitumisega.

Uuringu objektiiviks on majanduse üldised mehhanismid ning hindade, toodangu ja tööjõu liikumine ajas ja ruumis. Mõõdetavad näitajad hõlmavad SKP-d ja selle potentsiaalset taset, töötust ja inflatsiooni ning inflatsiooniootusi, raha pakkumist ja intressimäärasid ning vahetuskursse. Rahvusvahelises kontekstis analüüsitakse väliskaubandit, makrohabrasid ja majanduslikku koostoimet riikide vahel.

Teoreetilised käsitlused kajastuvad erinevates koolkondades: klassikalne ja neoklassikaline majandusteadus, Keynesianism ja monetarism, uusklassikaline ning uuskeynesiaanlik lähenemine ning reaalse majandustsükli mudelid (RB ja DSGE). Ootuste moodustamine, hinnad ja piiratuse paindlikkus mõjutavad majanduse reageeringuid ning poliitiliste jõustuste tõhusust.

Makromajanduse eesmärk on stabiilne kasv, madal ja stabiilne inflatsioon ning täistöötus. Rahapoliitika vahendid hõlmavad intressimäärade sihtimist, likviidsuse juhtimist ja inflatsioonieesmärkide järgimist; fiskaalpoliitika keskendub riigieelarvele, maksustamisele ja valitsuse kulutustele. Avatud majanduses pööratakse tähelepanu väliskaubandile, valuutakurssidele ning rahvusvahelistele tasakaaludele.

Uuringute jaoks kasutatakse riikide statistikaametite ja rahvusvaheliste organisatsioonide andmeid ning makromajanduslikke mudeleid ja econometrilisi meetodeid. Peamised näitajad on SKP kasv, inflatsioon, töötus, fiskaal- ja rahapoliitika mõju ning vahetuskurss.

---