makromajanduslikest

Makromajanduslikud nähtused hõlmavad majanduse kogu tasandi suurusi ja protsesse. Makromajanduslik lähenemine uurib koguprodukti (SKP), tööhõivet, inflatsiooni, intressimäärasid, vahetuskurssi ja väliskaubanduse tasakaalu ning nende omavahelisi seoseid. Kõrvaldades mikroökonoomika üksikute turutransaktsioonide tasandi uurimise, keskendub makromajandus majanduse terviklikule toimimisele, riigi majanduspoliitikale ja pikaajalisele kasvule.

Olulised makromajanduslikud näitajad on SKP (reaalne ja nominaalne), töötuse määr, inflatsioon (nt tarbijahinnaindeks), intressimäärad, vahetuskurss ning väliskaubanduse ja kapitalivoolude tasakaal. Need andmed on aluseks majanduse hindamisele, prognoosidele ja poliitikapoliitikate kavandamisele. Andmeid koguvad riiklikud statistikaasutused, näiteks Statistikaamet, ning rahvusvahelised organisatsioonid nagu IMF, OECD ja Maailmapank.

Teoorias ja mudelites eristatakse erinevaid makromajanduslikke vaateid: klassikaline, Keynesi, monetaristlik ja uusklassikaline koolkond. Üldised mudelid hõlmavad AD-AS raamistikku ning vajadusel IS-LM-le orienteeritud variante, mis kirjeldavad nõudluse ja pakkumise koosmõju ning rahapoliitika ja fiskaalpoliitika rolli. Põhivõtted on fiskaalpoliitika (riigieelarve, maksustamine ja kulutused) ning rahapoliitika (keskpanga intressimäärad, rahapakkumine). Avamajanduses arvestatakse ka välisvahetust, balantsi ja valuutakursside mõju. Makromajanduslikku analüüsi kasutatakse majanduse stabiliseerimiseks, pikaajalise kasvu maksimeerimiseks ning õigsuse ja usaldusväärsuse suurendamiseks, kuigi see on seotud ebakindluse ja ajapikkusega.