töötuse

Töötus tähistab olukorda, kus inimene ei oma tööd, kuid on valmis töötama ning aktiivselt tööotsingutel. Töötusetase kajastab selle inimeste osakaalu tööjõust; rahvusvahelised standardid defineerivad töötuse kui olukorda, kus isik on töötu, valmis tööks ja tööotsingul.

Töötuse määr arvutatakse tööjõu hulga alusel: töötute arv jagatuna tööjõu üldarvuga (töötajad + töötud). Euroopa Liidus ja mujal kasutatakse ILO standardeid, mis hõlmavad peamiselt täiskasvanud töötavaid inimesi. Eestis kogutakse andmeid Statistikameti ja Euroopa Liidu tööjõu-uuringu (EU-LFS) raames. Täpsema pildi saamiseks vaadeldakse lisaks noorte töötust (15–24), pikaajalist töötust (pikem kui 12 kuud), osalusaktiivsust ja hooajalisi kõikumisi.

Peamised töötuse tüüpideks on tsükliline töötus (majanduskriisidest tulenev), struktuurne töötus (oskuste ja töökohtade sobimatus), hooajaline töötus (spetsiifilised hooajad) ning friktsiooniline või ajutine töötus. Töötuse põhjused on seotud majanduskasvu aeglustumise, tehnoloogia muutuste, struktuuriliste muutustega ning demograafiliste tendentsidega.

Töötusel on laiaulatuslikud mõjud: isikutele ja peredele, ettevõtetele ja riigile, sealhulgas sissetulekute langus ja sotsiaalkulutuste suurenemine. Poliitilised vastused jagunevad aktiivseteks meetmeteks (tööjõuturupoliitika, koolitus- ja abiprogrammid, töökohtade toetus) ning passiivseteks meetmeteks (toetused ja sotsiaaltoetused). Tööjõumajanduse jälgimine ja andmete kogumine on oluline tööjõuturupoliitika kujundamiseks.