lümfoomid

Lümfoomid on lümfoidset päritolu vähkkasvajad, mis võivad areneda lümfisõlmedes, lümfoidses koes ja teistes organites. Neid jagatakse peamiselt Hodgkini lümfoomiks (HL) ja mitte-Hodgkini lümfoomideks (NHL). HL iseloomustab Reed-Sternbergi rakute esinemine ja see esineb tavaliselt lõngakujulises või kahesuguses vanusegrupis, sageli esmalt lümfisõlmede piirkonnas. NHL on palju mitmekesisem rühm, mis hõlmab B- ja T-/ NK-rakke ning millel on suur varieeruvus nii käitumise kui ka ravivõimaluste poolest.

Haigusareng tekib, kui maligne lümfoidsed rakud paljunevad kontrollimatult ja kogunevad lümfisõlmedesse või extranodaalsetesse kohtadesse. B-raku NHL-ile on iseloomulikud mitmed alamtüübid, näiteks difuusne suuregoiskäiguslik (DLBCL) ja follikulaarne lümfoom; T-/NK-rakulised lümfoomid moodustavad väiksema osa ning võivad käituda agressiivselt või indolentselt.

Kliinilised nähud hõlmavad üldjuhul lümfisõlmede paksenemist ja märkimisväärset turset, mis võib olla valutu, ning B-sümptomeid (palavik, öine higistamine, kaasaarvutatud kehakaalu langus). Diagnoosimine tugineb koetõbest (lümfisõlmebiopsia) koos immunohistokeemiate ja vajadusel molekulaargeneetiliste uuringutega, lisaks kuvamismeetodid (nt PET-CT) kasvu ja leviku hindamiseks. Stagingu jaoks kasutatakse sageli Ann Arbor süsteemi.

Ravivõimalused sõltuvad lümfoomi tüübist ja staadiumist. HL-i korral on tavaline ravi kemoteraapia koos vajadusel radioteraapiaga ning näidustuse korral kõrgetasemelised protokollid. NHL-is on kasutusel erinevad skeemid, sealhulgas R-CHOP ja muud lähenemised sõltuvalt alamtüübist ning levikust. Prognoos sõltub tüübist, staadiumist, patsiendi vanusest ja üldisestä terviseseisundist; HL-iga on üldiselt hea prognoos, NHL-i puhul oleneb see märkimisväärselt liigist ja ravivastusest.

Lümfoomid on potentsiaalselt kurbuslikud, kuid varajane diagnoos ja sobiv ravi võivad oluliselt parandada ellujäämist ning elukvaliteeti.