lühiduse

Lühidus on keele ja kirjutamise kvaliteet, mille eesmärk on ideede ja informatsiooni edastamine võimalikult väheste sõnadega. Lühidusele on iseloomulik selgus, täpsus ja otsekohesus, liigsete lisandite ning korduste vältimine. Erinevates kontekstides hinnatakse lühidust erinevalt: meedias rõhutatakse informatiivset ja nappe vormi, akadeemilises kirjutises täpsust ja struktuuri, kirjanduses aga stiili ning mõtteid peenemaid nüansse.

Etymoloogia: Sõna lühidus pärineb eestikeelsest sõnast lühike ning -dus nimisõnalisest järeldus‑ või omadussõnalise pöördega. Mõiste kirjeldab kvaliteeti, mis muudab teksti kokkuvõtlikuks ja mõjusaks.

Omadused ja tehnikad: lühidus hõlmab olulise esiletõstmist, tarbetute sõnade ja korduste kõrvaldamist ning aktiivse hääle eelistamist. Täpsete nimisõnade ja tegusõnade kasutamine, lause pikkuse varieerimine ning mõtte järjekindel struktuur aitavad hoida teksti selge ja kompaktse. Redigeerimine, väljendite kärpimine ja lugemine valjult on tavapärased sammud.

Rakendused ja mõju: lühidust väärtustatakse ajakirjanduses, teaduslikus ja tehnilises kirjutises ning avalikes esinemistes, kus oluline on kiiresti ja arusaadavalt infot edastada. See parandab lugeja või kuulaja arusaamist ning vähendab kognitiivset koormust. Liigne kärpimine võib aga viia nüansi, konteksti või stiili kadumiseni.

Väljakutsed: tasakaal lühiduse ja täpsuse vahel, konteksti kaotuse risk ning stiili isikupära säilitamine. Lühiduse arendamine nõuab kriitilist redigeerimist ja pidevat praktikat.