loovmõtlemise

Loovmõtlemine on kognitiivne protsess, mille käigus genereeritakse uusi ja kasulikke ideid ning luuakse seoseid varasemate teadmistega. See hõlmab nii ideede loomist kui ka nende hindamist ja arendamist, ning tihti eristatakse divergentset (ideede mitmekesist genereerimist) ja konvergentset (ideede filtreerimist ja sobivaima leidmist) mõtlemist. Loovmõtlemine ei ole ainult talent, vaid ka oskus, mida saab arendada läbi harjutuste ja teadmiste omandamise.

Teooriatest on olulised Wallase neljaosaline loomeprotsess (valmistus, inkubatsioon, ilmnemine, verifikatsioon) ning Guilfordi eristus divergentsest ja konvergentse mõtlemisest. Edasi on arenenud ka mõtlemise metodoloogiad, nagu lateraalt mõtlemine (lateral thinking) ja erinevad loomemeetodid, mis soodustavad uute ühenduste loomist ja ebatraditsiooniliste lahenduste otsimist. Oluline on mõiste kontekstuaalne olemus: loovmõtlemine sõltub teadmiste baasist, probleemist ja eesmärgist ning võib väljenduda erinevates valdkondades, nii kunstis, teaduses kui ka äri- ja haridusvaldkonnas.

Praktikas hõlmab loovmõtlemise arendamine tehnikaid nagu ajurünnak, mõttekaart, assotsiatsioonide harjutused, piirangute kasutamine ning eri valdkondade vahetus. Hariduses ja ettevõtluses kasutatakse loovmõtlemist innovatsiooni, toodete ja teenuste arendamise, probleemide lahendamise ning kohanemise mehhanismina. Mõõtmine ja hindamine on keerukad, kuna loovus ilmneb erinevates vormides ja kontekstides ning subjektiivne hinnang võib erineda kultuuriliselt ja situatiivselt. Seosed loovmõtlemisega hõlmavad kriitilist mõtlemist, intellektuaalset omandit ja meeskonnatööd, kus erinevad vaated täiendavad üksteist.