loomakasvatuses

Loomakasvatuses viitab termin loomade kasvatamisele, aretusele ja hooldamisele ning nendest saadavate toodete tootmisele. See hõlmab peamisi koduloomade rühmi nagu veised, sigad, linnud, lambad ja kitsed, ning mõnel maal ka hobuseid ja karusloomad. Loomakasvatus on oluline toiduaine- ja tööstustoodete allikas ning selle praktika peab arvestama loomade heaolu ning keskkonnamõjudega.

Peamised tegevusalad on aretus ja geneetika, toitumine ja sööt, pidamistingimused ja heaolu, tervishoid ja haiguste ennetus ning bioohutus. Aretusprogrammid ja valikumeetodid püüavad parandada produtentsust, vastupidavust haigustele ning järglaste kvaliteeti. Toitumine keskendub tasakaalustatud söödale, vee kättesaadavusele ja vajadusel lisanditele. Pidamistingimused hõlmavad ruumi, ventilatsiooni, temperatuuristabiilsust ja valgustust. Tervishoiu valdkonnas rakendatakse vaktsineerimist, kontrollitakse parasiite ning jälgitakse haiguste varajast avastamist. Bioohutus aitab piirata haiguste sissetoomist ja levikut.

Tootmises eristuvad erinevad süsteemid. Intensiivne tootmine kasutab tihedat hoonete ja automatiseeritud süsteeme; semiintensiivne on osaliselt karjamaal ning osaliselt laudas või sulgu-hoonetes; laukas-või karjasuvatus rõhutab looduskeskkonda ja loomade pidamistingimusi. Valikud mõjutavad toodanguefektiivsust, looma heaolu ja keskkonnamõjusid ning need peegeldavad sageli piirkondlikke nõudeid.

Regulatsioon ja jätkusuutlikkus: Euroopa Liidu ja riiklikud õigusaktid määravad loomade heaolu standardid, järelevalve ja keskkonnapoliitikad; sertifitseerimis- ja kvaliteedimäärused tagavad tooteohutuse. Uuring ja tehnoloogia, sealhulgas andmete kogumine, sensorid ja automatiseerimine, aitavad parandada tootlikkust ning vähendada ökoloogilist jalajälge.