lisatõendid

Lisatõendid on õiguses kasutatav mõiste, mis tähistab täiendavaid või hiljuti kättesaadavaid tõendeid, mida esitatakse kohtule pärast esialgse tõendite kogumi koostamist. Need võivad selgitada, kinnitada või ümber lükata asjaolusid ning täiendavad varasemaid tõendeid.

Tõendite vormid on erinevad: dokumendid (lepingu, arve, ametlikud dokumendid), digitaalsed tõendid (e-kirjad, fotod, videod, andmeväljad), ekspertarvamused, uued tunnistajatunnistused ning füüsilised esemed. Ka tehnilised või teaduslikud analüüsid võivad kuuluda lisatõendite hulka.

Lubatavus ja relevantsus: lisatõendid peavad olema asjakohased ja usaldusväärsed ning neil peab olema selge seos esitatud asjaoludega. Ebakindlad, ebaseaduslikult saadud või vastase huve ebaõiglaselt koormavad tõendid võivad olla keelatud ning neid hinnatakse kohtu poolt eraldi.

Esitamine ja menetluskäik: lisatõendid tuleb esitada vastavalt menetluse nõuetele ning vajadusel koopia vastaspoolele. Kui lisatõendid esitatakse hiljem, kohtu ülesanne on hinnata erandi vajalikkust ja võib anda tähtaegu või lubada tõendeid pärast täiendavat kontrolli.

Hindamine: koht kaalub lisatõendeid koos olemasolevate tõenditega, võttes arvesse autentsust, usaldusväärsust, relevantsust ja mõju menetluse õigusele. Lisatõendid võivad mõjutada tõendamiskoormist ja kaasatud faktide hinnangut, kuid nende kaal sõltub konkreetsetest asjaoludest.

Probleemid ja piirangud: andmekaitse, konfidentsiaalsus ja tõendiõigused (nt advokaadi-kliendi privileeg) võivad piirata või keelata teatud lisatõendite kasutamise.