likviidsusvahendid

Likviidsusvahendid on vedelikud, mida kasutatakse teise aine lahustamiseks, lahjendamiseks või vedeldamiseks. Need võivad koosneda erinevatest keemilistest ühenditest ja neile iseloomulik on lahustuvus erinevates ainetes ning sageli kõrge volatiilsus. Peamised alagrupid on orgaanilised lahustid, nagu etanool, isopropanol, atseetoon, toluen ja xilool, ning veelahustid, mis põhinevad peamiselt vees lahustuvatel ühenditel. Lisaks sisaldavad mõned lahustid koostisosi või segusid, mis on mõeldud spetsiifilisteks rakendusteks.

Kasutusvaldkonnad on laiad: laboratooriumides ja keemiatööstuses lahustuvad ained, värvi- ja lakitoodete tootmises vedeldajad ning puhastus- ja degreerimisprotsessides. Likviidsusvahendeid kasutatakse ka paljudes analüüsi- ja tootmisesessioonides, kus on oluline aine lahustuvuse või segatavuse kontroll. Nende omadused nagu lahustuvus, volatiilsus, hind ja mürgistus määravad nende sobivuse konkreetseteks rakendusteks.

Ohutus ja keskkond on olulised aspektid. Paljud likviidsusvahendid on tuleohtlikud või palju aurusid, mis võivad hingamisel või nahaga kokku puutudes põhjustada terviseprobleeme. Seetõttu on vaja head ventileerimist, isikukaitsevahendeid ning hoolikat säilitamist ja transporti. Jäätmete kõrvaldamine peab toimuma vastavalt kohalikele eeskirjadele ning ohtlike jäätmete kogumisse suunamisele.

Regulatiivne raamistik puudutab peamiselt Euroopa Liidu reegleid, nagu REACH ja CLP, mis käsitlevad keemiliste ainete registreerimist, hinnangut ja märgistamist. Enne kasutust tuleb järgida ohutusandmeid ja etikette ning tagada asjakohane koolitus ning tööohutus.