liigpingekaitse

Liigpingekaitse on Eesti keeles kasutatav mõiste, mis kirjeldab meetmeid ja poliitikaid, mille eesmärk on kaitsta liike, kes on tugeva surve all ning seetõttu vajavad eraldi kaitset. See hõlmab nii looduslikku kui kultuurilist tausta ning keskendub geneetilise mitmekesisuse, elupaikade ja populatsioonide elujäämise tagamisele.

Õiguslik alus hõlmab nii Eesti looduskaitseseadust kui Euroopa Liidu looduskaitse regulatsioone ja rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis käsitlevad ohustatud liikide kaitset, elupaikade kaitset ning liikidevahelist koostööd. Piirkondlikud programmid ja kaitsealad on tihti liigpingekaitse peamised tööriistad.

Praktikas hõlmab liigpingekaitse elupaikade kaitset ja taastamist, ohustatud liikide populatsioonide jälgimist, ühenduste loomist (kaitsealade ja ökosüsteemide vahel), kontrolli invasiivsete liikide leviku üle ning vajaduse korral geneetilise mitmekesisuse säilitamist ning ex situ kogumite kasutamist seoses kriitilise loodusliku piiriga.

Väljakutsed hõlmavad rahastuse määramist, rakendamise järjepidevust, kliimamuutuste mõju ja andmete puudust. Liigpingekaitse vajab rahvusvahelist koostööd ning tõenduspõhiseid otsuseid. Eduka liigi kaitse puhul on oluline varasest sekkumisest, pikaajalist jälgimist ja kohalike kogukondade kaasamist.

Seosed teiste ökoloogiate ja looduskaitse valdkondadega on liigi kaitse, elupaikade kaitse, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ja jätkusuutlik ressursside kasutamine.