lausepredikaadi

Lausepredikaat on lause keskne osa, mis väljendab, mida lauses öeldakse subjekti kohta ehk milline on subjekti tegevus või olek. Eesti keeles on predikaat tavaliselt lõplik tegusõna või tegusõnaga seotud vorm ning see kannab aega, kõneviisi ja isikut. Predikaat võib olla üksik sõna (lihtpredikaat) või koosneda mitmest sõnast ning sisaldada abiverbe, modalverbe või mitte-finiitseid vorme. Predikaat ja subjekt moodustavad lause põhistruktuuri ning predikaat näitab, kuidas ja millal toiming toimub.

Sisu ja vormi poolest jaguneb lausepredikaat peamiselt kaheks: lihtne predikaat, mis koosneb üksikust lõplikust tegusõnast (nt Ta kirjutab raamat). ning keeruline predikaat, mis sisaldab abiverbi või mitme vormi koos, näiteks olevik-kompositsioonid ja perfektid (nt Ta on kirjutanud; Ta peab tulema). Keerulised predikaadid võivad hõlmata ka modal verbs (ta võib tulla) ja mitte-finiitseid vorme, mis täiendavad tähendust.

Negatsiooni ja muu lausepooluse mõju predikaadile on samuti oluline: lausepredikaat võib olla negatiivne (Ma ei loe raamatut), imperatiivne (Kuule mind!), või passiivne (Raamat loeti). Aeg, kõneviis ja isik seosevad predikaadiga: verb vorm muutub vastavalt subjektile ja ajale. Predikaat võib esineda ka kopulatiivse ühendina (on/oleme) ning seetõttu võib lause predikaat väljendada olekut kui olemist või nimetavat kohta.

Kokkuvõttes on lausepredikaat lause semantilise keskpunkt, mis sõnastab, mida öeldakse subjekti kohta ning milline on toiming või seisund ajas ja moodi.