kuulmispuudega

Kuulmispuudega inimeste mõiste viitab püsivale või püsivalt esinevale kuulmisvõime langusele, mis mõjutab helide eristamist, kõne mõistmist ja suhtlemist. See võib puudutada ühte või mõlemat kõrva ning ulatuda kergest kuni raskeni. Inimesed võivad kuulmispuudega olla erinevas vanuses ja eluetapis, ning olukord võib mõjutada igapäevaseid tegevusi, tööd ja osalemist kogukonnas.

Kuulmispuudete liigid jagunevad peamiselt sensorineuraalseks, konduktiivseks ja segatüübiks. Sensorineuraalne kuulmispuue tuleneb sisekõrva või kuulmisnärvi kahjustusest; konduktiivne kuulmispuue on seotud välimise või keskkõrva probleemidega; segatüüp tekib, kui mõlemad mehhanismid on kahjustatud. Põhjused võivad olla kaasasündinud, geneetilised, vananemine, infektsioonid, trauma või pikaajaline kokkupuude mürarikkas töökeskkonnas ning ototoksilised ravimid.

Hindamine tehakse audioloogilise läbivaatuse raames, mis sisaldab standardset kuulmise ja kõnehindamist ning audiogrammi. Vajadusel kasutatakse täiendavaid teste, et selgitada, kas probleem on konduktiivne või sensorineuraalne. Varajane diagnoos ja järjepidev jälgimine suurendavad ravivõimaluste edukust.

Ravi ja toetus on suunatud helikvaliteedi parandamisele ja suhtlemise toetamisele. Valikud hõlmavad kuuldeaparaatide kasutamist; raskemate kuulmiskahjustuste korral on võimalik cochlear implantaat ning luu kaudu edastatavaid seadmeid. Lisaks kasutatakse FM-süsteeme, subtiitreid ja viipekeelt. Varajane rehabilitatsioon ning perekonna ja kooli või töökoha kaasatus suurendavad igapäevast toimetulekut.

Elukvaliteet ja kaasatus sõltub ligipääsetavusest ja ühiskondlikust kaasatusest. Haridus-, töö- ja avalikud teenused peavad olema kättesaadavad ning vajadusel varustatud subtitrite, viipekeele tõlgete või muude abimeetoditega. Eesti ja rahvusvahelised seadused rõhutavad võrdsust, mitte diskrimineerimist ning pakuvad tuge inimestele, kellel on kuulmispuue.