kulumisvastuse

Kulumisvastus ehk kulumise vastupanu on materjali või pinna võime taluda kulumist, mis tekib mehaanilise kontakti ja liikumise ajal. See hõlmab erinevaid kulumise vorme, nagu abrasiivne kulumine, adhesiooniline kulumine, pinna väsimus, erosioon ning korrosiooniga seotud kulumine.

Kulumisvastust mõjutavad nii materjal kui ka töökeskkond. Olulised tegurid on kõvadus ja sitkus, mikrostruktuur, töötemperatuur, keskkond, määrdeaine olemasolu ning kontaktkoormus ja liikumise suund. Üldiselt suurendab suurem kõvadus kulumiskindlust, kuid lõpptulemus sõltub kokkupuutuvate pindade ja kulutamise mehhanismi sobivusest.

Mõõtmine ja hindamine: kulumisvastust hinnatakse maht- või massikadu alusel ning sageli esitatakse kulumisimäärana (mm3/N·m). Levinud katsed hõlmavad pin-on-disk ja ball-on-disk meetodeid ning järgivad vastavaid ASTM/ISO standardeid.

Materjalid ja kaitsekattekihid: kõrge kulumiskindluse saavutamiseks kasutatakse näiteks keramika (Al2O3, SiC), tahkeid karbid (WC), nitride (TiN) ning katteid nagu DLC (diamond‑like carbon) või PVD/CVD kihtide süsteemid. Tulem sõltub siiski kulumismehhanismist, pindade kõvadusest ja määrdeainetest.

Rakendused: kulumiskindlust vajavad osad autotootmises, tööstuslikes laagrites, pidurdustehnikas, kaevandus- ja ehitusmasinates ning tööriistades. Eesmärk on pikendada komponentide eluiga ning vähendada hooldus- ja asenduskulusid.

Konstruktsioon ja optimeerimine: kulumiskindluse parandamiseks kasutatakse pindade kõvuse suurendamist, karastamist, kaitsekatteid ning sobivate määrdeaine- ja läheduslahenduste süsteeme, et vähendada hõõrdumist ja soojuskoormust.