kultuurilisus

Kultuurilisus on sotsiaalteaduste teoreetiline lähenemine, mis asetab kultuuri humani käitumise, sotsiaalsete institutsioonide, identiteetide ja tähistamise mõistmise keskmesse. Kultuur kui jagatud uskumused, väärtused, normid, sümbolid ja tavapraktikad on peamine raam, mille kaudu sotsiaalset elu tõlgendatakse, mitte ainult materiaalse või bioloogilise seletuse kaudu.

20. sajandil tekkis kultuurilise lähenemise liikumine vastukaaluks bioloogiliste või majanduslike seletusviiside üleküllastusele. Need nähtused ammutasid inspiratsiooni etnograafiast, antropoloogiast ja hiljem kultuuriteadustest, rõhutades, et erinevad rühmad loovad teadmisi ja korraldavad elu kultuuriliselt päranditud raamistikus. Kontseptsiooni on rakendatud valdkondades nagu antropoloogia, sotsioloogia, haridus, meediauuringud ja rändeuuringud, et analüüsida, kuidas kultuurilised tähendused kujundavad keelt, rituaale, identiteeti ja sotsiaalseid hierarhiaid.

Meetodid hõlmavad sageli etnograafiat, osalevat vaatlust, diskursusianalüüsi ja võrdlevaid uuringuid, et kaardistada, kuidas kultuurilised tähendused stabiliseerivad sotsiaalseid tavasid ja institutsioone ning kuidas võim, rahvuslus ja identiteet kirjutavad kultuurilist erinevust.

Kriitika keskmes on risk kultuurilisuse liigse homogeniseerimise ja kultuuriliste vaadete ülehindamisega, mis võib jätta tähelepanuta sisemise mitmekesisuse, muutumise dünaamika ning struktuursete jõudude nagu majandus ja poliitika rolli. Lisaks kaldutakse vahel liigselt essentialistlike kultuuriliste üldistuste poole.

Kaasaegses kasutuses asub kultuurilisus sageli kultuuriteaduste, kultuuripsühholoogia ja postkolonialismi kontekstides; see on kasulik vahend identiteedi moodustumise, hariduse, meedia ja globaliseerumise analüüsimisel, kuid rõhutab samas võimu ja ajaloo ning materiaalsete tingimuste tähelepanu.