kriopreserveerimises

Kriopreserveerimine, tuntud ka kui külmutamine, on protsess, mille käigus bioloogilisi proove või rakke säilitatakse väga madalatel temperatuuridel, tavaliselt vedelas lämmastikus temperatuuril -196 kraadi Celsiuse järgi. Selle eesmärk on peatada kõik bioloogilised protsessid, säilitades proovi seisundit nii, et seda saab hiljem taaselustada või kasutada.

Kriopreserveerimise põhimehhanism hõlmab rakkude või kudede jahutamist piisavalt kiiresti, et vältida jääkristallide teket, mis võivad rakumembraane kahjustada. Selleks kasutatakse sageli krüoprotektoreid, mis on ained, mis aitavad vähendada jääkristallide teket ja kaitsta rakke külmutamise käigus tekkiva stressi eest. Tavaliselt kasutatavad krüoprotektorid on dimetüülsulfoksiid (DMSO) ja glütserool.

Seda tehnoloogiat kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades. Meditsiinis on see kriitilise tähtsusega viljakusravil, kus munarakke, sperma ja embrüoid säilitatakse laste saamise võimaluse säilitamiseks. Samuti kasutatakse seda tüvirakkude, vererakkude ja kudedega, näiteks sarvkestade ja nahaga töötamisel. Teaduses on kriopreserveerimine oluline erinevate organismide, sealhulgas loomade, taimede ja mikroorganismide geneetilise materjali säilitamiseks, mis aitab kaasa bioloogilisele mitmekesisusele ja uurimistööle. Loomade puhul on see rakendatud ka sperma ja embrüote säilitamisel karjakasvatuses ja looduskaitseprojektides.