kriopreserveerimine

Kriopreserveerimine on protsess, mille käigus säilitatakse rakke, kudesid või elundeid väga madalatel temperatuuridel, tavaliselt vedelas lämmastikus temperatuuril -196 kraadi Celsiuse järgi. Selle eesmärk on peatada või aeglustada kõik bioloogilised protsessid, mis võivad põhjustada kahju või degradatsiooni, võimaldades materjali pikaajalist säilitamist.

Kriopreservatsiooni puhul on oluline kasutada krüoprotektiivseid aineid. Need ained, näiteks dimetüülsulfoksiid (DMSO) või glütserool, aitavad vältida jääkristallide moodustumist, mis võivad rakumembraane ja organelle füüsiliselt kahjustada. Jääkristallid võivad tekkida vee külmumisel rakusisene ja selle ümbruses, põhjustades tõsist kahju. Krüoprotektiivsed ained toimivad kaitsva puhvrina, vähendades vee külmumise temperatuuri ja toimides "klaasistajaina", muutes rakusisese vedeliku amorfseks, mitte kristalseks tahkeks aineks.

Pärast krüoprotektiivsete ainetega töötlemist jahutatakse materjal ettevaatlikult kontrollitud kiirusega. Seejärel säilitatakse see vedelas lämmastikus või selle aurufaasis. Taastamine, mida nimetatakse ka ülessulatamiseks, hõlmab materjali kiirendatud ülessulatamist ja krüoprotektiivsete ainete eemaldamist. Kriopreservatsiooni kasutatakse mitmesugustes valdkondades, sealhulgas viljakuse säilitamisel (sperma, munarakud, embrüod), tüvirakkude säilitamisel, koetehnoloogias ja bioloogiliste proovide pikaajalisel säilitamisel teaduslikuks uurimistööks. Selle tehnoloogia edusammud jätkavad selle potentsiaalsete rakenduste laiendamist meditsiinis ja bioloogias.