kriisiohjamist

Kriisiohjamist on süsteemne ja organisatsiooniline lähenemine, mille eesmärk on ennetada kriise, neid varakult avastada, koordineerida reageerimist ning taastada toimivus võimalikult kiiresti. See hõlmab riskide hindamist, valmisolekumeetmete loomist ning kriisijärgset õppetundide kogumist, et vähendada tulevaste kriiside mõju.

Kriisiohjamise elutsükkel jaguneb tavaliselt nelja faasi: ettevalmistus ja ennetus, varane avastus ja riskihindamine, reageerimine ja ressursihaldus ning taastumine ja parandusmeetmed. Olulised komponendid on kriisijuhtimiskavad, koolitused ja harjutused, ametkondade ja ettevõtetevaheline koordineerimine ning kommunikatsioonikava. Koordineeritud tegutsemine hõlmab sageli kriisimeeskondi, juhtimiskeskusi ja sidusrühmade kaasamist.

Raamistikud ja standardid annavad kriisiohjamisele strukturi. Rahvusvaheline ja riiklik praktika hõlmab näiteks kriisihaldust käsitlevaid standardeid, nagu ISO 22320 Crisis management, ning seotud süsteeme, näiteks ärijuhtimise jätkusuutlikkust ja kriisijuhtimise protsesse kirjeldavad juhised. Organisatsioonid võivad rakendada insidentide juhtimissüsteeme ning kasutada ühiseid kommunikatsioonikanaleid ja olukorra kontrolli keskuseid.

Kriisiohjamine katab nii avaliku sektori kui ka erasektori valdkondi ning hõlmab riigi, omavalitsuste, ettevõtete ja mittetulundusühingute koostööd. Kõige efektiivsem on proaktiivne valmisolek, riskide pidev jälgimine, varade ja operaatorite koordineerimine ning pidevad harjutused ja õppetundide kasutamine. Peamised väljakutsed on info ülekoormus, valeinformatsioon, piiratud ressursid ja rahvusvahelised erinevused.