kriisimeetmete

Kriisimeetmed on avaliku võimu poolt astutud tegevused, mida rakendatakse enne, ajal või järel kriisi, et ennetada kahjusid, vähendada riske, tagada elanike ohutus ja kiirendada taastumist. Need võivad hõlmata nii ennetavaid, reageerivaid kui ka järgselt toetavaid meetmeid ning neid rakendatakse erinevates valdkondades, nagu majandus, tervishoid, julgeolek, kriitiline infrastruktuur ja kommunikatsioon.

Õiguslik ja organisatsiooniline raamistik määrab, kes vastutab, millal ja kuidas kriisimeetmeid rakendatakse. Valitsus, ministrid, hädaabiteenistused ja kohalikud omavalitsused koostöös parandavad valmisolekut, koordineerivad ressursse ja tegutsevad kooskõlas riiklike kriisijuhtimise plaanidega. Euroopa Liidul ja rahvusvahelistel partneritel on samuti roll kriisiohjamise koostöös ning vajadusel koordineeritakse abi ja ressursid üle piiride.

Meetmete liigid hõlmavad majanduslikke korraldusi (ajutised maksutõkked, toetused ettevõtetele, sissetuleku või tööjõu abi), sotsiaalseid meetmeid (toetused, sotsiaalne kaitse, töökohtade säilitamine), tervishoiu- ja ohutusmeetmeid (haiguste tõrje, kontrollid, piirangud liikumisele), ning infrastruktuuri ja teabe turvalisust (krüptimata jäetud olulise teeninduse pidevuse tagamine, info levitamine ja kriisiside toimimiseks vajalik telekommunikatsiooni tagamine). Kriisimeetmed on sageli ajutised, sõltuvad olukorrast ja vormistatakse õiguslike lubade ning valitsuse otsustega.

Protsess hõlmab riskihindamist, otsustusprotsessi, läbipaistvust ning järelevalvet ja järelduste tegemist pärast kriisi. Eesmärk on kaitsta elusid, stabiliseerida majandust ja kiiresti taastada ühiskondlik toimimine.