kriisiohjamise

Kriisiohjamise on organisatsiooni või kogukonna kriiside ennetamise, ettevalmistamise, reageerimise ja taastamise süsteemne korraldamine. Selle eesmärk on minimeerida kriiside mõju, kaitsta inimeste elusid ja varasid ning tagada kriiside ajal ja järel kiire ning koordineeritud jätkusuutlik toimimine. Kriisiohjamise raames hinnatakse riske, kavandatakse valmisoleku- ja reageerimismeetmeid ning luuakse toimivad otsustus- ja kommunikatsioonistruktuurid.

Põhilised komponendid hõlmavad riskijuhtimist, kriisikavade koostamist ja harjutusi, kriisimeeskondade korraldamist, teavitus- ja kommunikatsioonistrateegiaid ning ressursi- ja varustuse haldust. Oluline on selge otsustusprotsess, mis võimaldab kiireid koordineeritud tegevusi ja kahjude piiramist. Kriisiohjamise tööriistad hõlmavad riskianalüüse, jätkusuutlikkuse ja hädaolukordade koolitusi, kriisilahenduse plaanide koostamist ning sideseadmeid ja varustust.

Faasid jagunevad ennetuseks, valmisolekuks, reageerimiseks, taastumiseks ning järelanalüüsiks ja parendusettepanekuteks. Valdkonnad, kus kriisiohjamist rakendatakse, hõlmavad avalikku sektorit, ettevõtteid, tervishoidu, energiat ja suurürituste korraldamist. Seoseid standarditega pakuvad rahvusvahelised raamistid, nagu ISO 22301 (jätkusuutlikkus ja äripide jätkuvus) ning ISO 31000 (riskijuhtimine), mis annavad ühtseid põhimõtteid, kuid kohaldatakse neid kontekstis vastavalt riigi või organisatsiooni vajadustele. Eesti kriisireguleerimine keskendub riigi- ja piirkondlike asutuste koostööle ning tsiviilkaitse korraldusele kriiside korral.

Kriisiohjamist kasutatakse loodusõnnetuste, tehniliste õnnetuste ja tervisekriiside juhtimiseks, eesmärgiga saavutada kiire teavitus, tõhus koordineerimine ning inimeste ja varade suurem turvalisus.