kortisoolile

Kortisool on peamine glükokortikoidne hormoon inimestel ja teistel imetajatel, mida sünteesib neerupealise koore zona fasciculata. Kortisooli sekretsioon on kontrolli all HPA-süsteemi kaudu: hüpotalamus eraldab CRH-i, mis stimuleerib pituitari ACTH-i vabanemist; ACTH omakorda vallandab kortisooli tootmise ja vabanemise. Sekretsioon järgib tsirkadiaanset rütmi ning reageerib stressile: öised tasemed on madalad ja hommikul tõusevad.

Toime organismis on mitmekülgne. Kortisool suurendab maksas glükoosi sünteesi (glükoneogeneesi), tõstes vere glükoosisisaldust ja vähendades periferalsete kudede glükoositarbimist. Samuti stimuleerib see lipolüüsi ja proteolüüsi, mis annab energiat stressiolukordades, ning võib suurendada söögiisu ja mõjutada ainevahetust ning vererõhku. Pikaajaline kõrge kortisoolisisaldus võib põhjustada insuliiniresistentsust ja rasvumisprotsesse.

Immuunsüsteemis on kortisoolil tugevdunud põletikuvastane ja immuunsupressiivne toime: see vähendab tsütokiinide ja teiste põletikuliste vahendajate sünteesi ning leukotsüütide aktiivsust, aidates kontrollida liigsest põletikust, kuid pikaajaliselt võib see nõrgendada organismi kaitsevõimet.

Režiim ja metabolism reguleerib kortisooli mõju geenide transkriptsioonile läbi glükokortikoidiretseoriga seotud mehhanismide; lokaalselt võivad kuded suurendada kortisooli aktiivsust 11β-HSD1 kaudu ja kaitsta mineraalkortikoidiretsepiiri 11β-HSD2.

Kliiniline tähtsus: kortisooli tasakaalustamatus võib viia Cushingi sündroomi (liigne kortisool) või Addisoni tõbi (kortisooli puudus). Mõõtmised ja testid, sealhulgas dexametasooni test, aitavad hinnata HPA-süsteemi seisundit ning ravi hõlmab vajadusel asendusravi või põletikuvastast ravi.