immuunsupressiivne

Immunsupressiivne tähendab immuunsüsteemi vastuse vähendamist või pärssimist. See võib viidata immuunsüsteemi pärssivale toimele üldiselt või konkreetsele ravimile, mille eesmärk on kontrollida immuunreaktsiooni. Immunsupressiivsed ained kasutatakse tavaliselt haiguste ravi, kus immuunvastus tekitab kahju, ning elundisiirduste puhul siirdamisreaktsiooni leevendamiseks.

Ravimid jagunevad mitmesse klassi: glükokortikoidid (näiteks prednisoloon) vähendavad põletikku ja lümfotsüütide aktiivsust; tsütotoksilised ained (azathioprine, mycophenolate mofetil) pärsivad lümfopoeesi; calcineurin inhibiitid (cyclosporiin, tacrolimus) vähendavad T-rakkude aktivatsiooni; mTOR-inhibiitorid (sirolimus) takistavad lümfotsüütide kasvu; bioloogilised ained (rituximab jt) ning mõnel juhul JAK-inhibiitorid ja teised sihitud ravimid toimetavad immuunsüsteemi suhteliselt spetsiifiliselt.

Kasutusalad hõlmavad elundisiirduste vastuvõtmise ja immuunreaktsioonide kontrolli ning autoimmuunhaiguste ravi, nagu reumatoidartriit, süsteemne erütematoosluupus ja põletikulised soolehaigused. Ravimi valik sõltub haigusest, patsiendi seisundist ja oodatavast riskide-kasu suhte tagamisel.

Kõrvaltoimed hõlmavad infektsioonide suuremat riski, pahaloomuliste kasvajate esinemise tõusu, neeru- ja maksakahjustusi, hüpertensiooni, diabeeti, luude tervise halvenemist ning hematoloogilisi muutusi. Riskid ja raskusaste sõltuvad ravimi tüübist, doosi ja koostööst teiste ravimitega.

Jälgimine hõlmab regulaarselt vereanalüüse, neeru- ja maksafunktsiooni kontrolli ning mõnel juhul ravimite kontsentratsiooni jälgimist. Vaktsineerimine ja elusvaktsiinide kasutamise piirangud on osa hooldusplaanist; patsiendid peaksid teavitama arste infektsioonide sümptomitest.