kontrastsustundlikkust

Kontrastsustundlikkus on nägemissüsteemi võime eristada heleduse erinevusi objekti ja tausta vahel. See ei põhine ainult keskse nägemise teravusel (acuity), vaid hindab kuidas hästi eristatakse kontrastsust erinevates olukordades ja erinevate detailide puhul. Kontrastsustundlikkuse pilt on tavaliselt kirjeldatud kontrastsuse funktsioonina (CSF), mis näitab sensibiliteeti sõltuvalt ruumilisest sagedusest ehk detailide suurusest.

CSF mõõtmine toimub psühhofüüsikaliste testide abil. Üheks levinumaks vahendiks on testid, mis hindavad võimet eristada väikseid või väiksemaid kontrastsuse erinevusi erinevatel ruumilistel sagedustel. Praktikas kasutatakse erinevaid teste ja standardeid, näiteks kontrastsuse skaalasid ja sine-lainetena esitatud mustrite hindamist, et koostada CSF. Põhiteemadeks on luminance-kontrastsus ning valgus- ja pimedusvahemikud, kus nägemisvõime erinevate detailide eristamiseks muutub.

Kontrastsustundlikkust mõjutavad mitmed tegurid. Vananemine ja refraktsioonilised häired vähendavad sageli CSF-i, samuti kirurgia ja katarakt ning silma haigused (näiteks glauoom, diabeetiline retinopaatia, optiline neuritis) võivad halvendada kontrastsustundlikkust sõltuvalt patoloogia faasist. Üldine nägemiskvaliteet ei pruugi samaaegselt kajastada acuity taset, sest inimesel võib olla normaalne keskne nägemisteravus kuid madal kontrastsustundlikkus.

Tähtsus igapäevaelus on kõrge: kontrastsustundlikkus mõjutab kasulikke oskusi nagu liikumine kehvast valgustingimustest, etteteatamine köögis, sõidukijuhtimine halva nähtavuse korral ja otsuste tegemine väikeste detailide eristamisel. Kontrastsustundlikkuse hindamine aitab lisaks klinilisele hinnangule paremini mõista nägemise piiranguid ja juhendada sobivate abinõude või rehabilitatsiooni valikut.