Kontrastsustundlikkus

Kontrastsustundlikkus on nägemise võime eristada heleduskontraste objekti ja tema tausta vahel. See peegeldab funktsionaalset nägemist olukordades, kus valgus on ebapiisav või eristamine sõltub väikestest kontrastidest. Kontrastsustundlikkust kirjeldatakse tavaliselt kontrastsustundlikkuse funktsiooniga (CSF), mis näitab tundlikkust erinevate ruumiliste sageduste korral. Ruumiline sagedus viitab mustri detailide suurusele: kõrge sagedus vastab väikestele detailidele ja madal sagedus suurematele kujunditele. CSF võib erineda inimestel ning muutuda vanuse, silmahaiguste ja valgustingimuste mõju all.

CSF-i hinnatakse tavaliselt spetsiaalsete testidega. Kõige levinumad kliinilised katsed on Pelli-Robsoni kontrastsustundlikkuse skaala, mis hindab väikeste kontrastsuste eristamist teatud standardväljakutsete abil. Lisaks kasutatakse digitaalseid või kohandatud teste, nagu Freiburgo visuaalse acuity ja kontrastsuse test (FrACT) ning sine-wave grating testid, mis annavad CSF-i profiili erinevate ruumiliste sageduste jaoks. Mõned kiiremad meetodid põhinevad Quick CSF lähenemisel.

Madal kontrastsustundlikkus võib raskendada nägemist halva valguse, uduse või tugeva valgustuse korral ning mõjutada sõiduvõimet, teksti lugemist ja liikumise jälgimist. CSF-i langus kaasneb paljude silmahaiguste ja süsteemsete seisunditega, nagu glaukoom, vanusega seotud makuladegeneratsioon, diabeetiline retinopaatia ja katarakt. Vanus, üldine silma tervis, valgusolud ja silmade kohanemisvõime mõjutavad CSF-i. Kontrastsustundlikkuse hindamine on oluline kliinilises diagnostikas ning ravivõimaluste hindamisel.