makuladegeneratsioon

Makuladegeneratsioon on haigus, mille puhul kahjustub silma võrkkesta keskne piirkond, makula, mis on vastutav terava keskse nägemise eest. Haigus esineb peamiselt vanemas eas ning võib põhjustada keskse nägemise järkjärgulist kadumist või, märja vormi korral, kiiret halvenemist.

Peamised vormid on kuiv (atroofiline) ja märg (neovaskulaarne). Kuiv degeneratsioon on sagedasem ja edeneb aeglasemalt; märg vorm on vähem levin, kuid võib kiiresti põhjustada suurema keskse nägemise kaotuse. Umbes 80–85% juhtudest on kuiv vorm ja umbes 10–15% märg vorm.

Riskitegurid hõlmavad vanust üle 50–60 aasta, geneetilist tausta, suitsetamist, ülekaalulikkust, kõrget vererõhku ja kolesterooli taset ning pikaajalist päikesevalguse kogunemist silma. Perekondlik eelsoodumus suurendab riski.

Haiguse sümptomid võivad olla keskse nägemise halvenemine, raskused detailide eristamisel ja sirgete joonte kõverus. Amsleri ruudud annavad iseseisvalt märku muutustest. Diagnoosimiseks kasutatakse oftalmoloogiline uuring, optilist koherentsentograafiat (OCT), fluoresceinangiograafiat ja fundusfotograafiat.

Ravi sõltub vormist. Kuiva degeneratsiooni korral puudub tavapärane ravi, kuid AREDS2-vitamiinikompleks ja elustiili muutused (suitsetamisest loobumine, tervislik toitumine) võivad aeglustada progressiooni. Märja degeneratsiooni korral on peamised ravimeetodid intravitreal anti-VEGF rekombinantsete ravimite süstid (nt bevacizumab, ranibizumab, aflibercept), mis võivad nägemist stabiliseerida ja edasist kadu vähendada; harvadel juhtudel kasutakse fotodünaamilist teraapiat või laserteraapiat.

Prognoos on varieeruv: märg vorm võib progresseeruda kiiresti, kuiv vormi puhul edenemine on tavaliselt aeglasem. Varajane diagnoos ja pidev jälgimine parandavad võimalusi nägemise säilitamiseks.