konserveerimisel

Konserveerimisel viitab üldiselt bioloogiliste ja kultuuriliste materjalide säilitamisele pikaajaliseks kasutamiseks ja uurimiseks. Termini kasutatakse laiaulatuslikult, alates looduslikest näitistest ja arts ja rinde arvestamiseks kuni arhitektuursete hoonete ja kunstiteoste taastamiseks. Eesmärk on takistada bioloogiliste komponentide lagunemist ning säilitada materjali süsteemne ja struktureeritud seisukord tulevastele põlvedele.

Süsteemidel ja tehnoloogiatel konserveerimisel on oluline roll teadus- ja kultuurivaldkondades. Näiteks kasutatakse baakiabi, keemilisi muutvate agendite ja niiskust kontrollivaid keskkondi, et vältida mikrobaalse degradatsiooni. Füüsiliste porjesõlmede, rahumesüsteemide ja energia maandamiseks mõeldud mehhanismide abil teostatakse ka strukturelinäod. Sõltumatult materjali tüübist ei pruugi seetõttu kasutada ühtne lähenemine; igale materjalile kehtivad oma erapärased konserveruse standardid.

Euroopa Liidu raamistik toimub ohutuse, kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamiseks. Euroopa Tarbija- ja ohutusparameetrid, samuti EU/EEA-konservahaldusnõuded, sätevad, et konserveerimise meetodid on kooskõlas keskkonnapoliitikaga. Võtmepraktikad katavad nii riiklikke tööstusstandardite kui ka ida/valdaõiguse järgmised.

Ajalooliselt kirjanikid like Erasmus Tieni on dokumenteeris konserveerimismeetodeid Nõukogude kolooniate ajal, mis viisid tänapäevali teadvustatud teatud hierarhilise rakendamise poole. Täna sõltub konserveerimise edukus tehnoloogilisest teadlikkusest, professionaalsest märgatavusest ja suhetest kogukondadega.