konnotatiivset

Konnotatiivset tähendust ehk konnotatsiooni kirjeldatakse kui lisatähendust, mis tekib sõna või väljendi seostest emotsioonide, väärtushindamiste ja kultuuriliste assotsiatsioonidega. See tähendab tähendust, mis püsib kuulaja või lugeja jaoks sõna otsesest, denotatiivse tähendusest kaugemal. Denotatiivne tähendus on see, mida sõna kirjeldab või mille referents on sõna leksikaalses kirjelduses. Konnotatsioon aga hõlmab tundeid, eelarvamusi, moraalseid hinnanguid ja sotsiaalseid seoseid, mis võivad olla ajalooliselt või kultuuriliselt seotud.

Konnotatsioon tekib ja muutub vastavalt kasutuskontekstile, ajale, meediale ning erinevate rühmade tõlgendustele. Näited: sõna "kodu" tähendab mitte ainult ruumi, vaid kutsub esile sooja, turvatunde ja perekondlikke sidemeid; sõna "maja" on neutraalne ja tehniline väljend ehitise kohta. Teine näide: sõnad "patriootne" või "rahvuslik" võivad ühe kontekstiga kannatada positiivse, teises kontekstis kriitilist või poliitilist varjundit.

Konnotatsiooni mõistmine on oluline õppijale ja praktikutele, kuna see mõjutab tõlkimist, retoorikat ja kommunikatsiooni. Eri keelekogude, kultuuride ja ajaperioodide vahel võivad konnotatsioonid erineda ning tekkida tõlgenduslikke lõheid.

Seonduvad mõisted: konnotatsioon, denotatsioon, semantika, stilistika. Konnotatiivne tähendus võib muutuda ka kõneleja intonatsiooni ning tekstilise või visuaalse konteksti mõjul.