konjuktsiooni

Konjunktsioon (gen. konjunktsiooni) on kõne- või kirjatöö sõnade, fraaside või lausete vahelise seose moodustamiseks kasutatav sõnaliik. Konjunktsioonid ei väljenda iseseisvat tähendust, vaid ühendavad lauseid või lauseosi ning näitavad nende omavahelisi seoseid.

Konjunktsioonide peamised liigid on koordinaadkonjunktsioonid ja alamkonjunktsioonid. Koordinaadkonjunktsioonid ühendavad osi samal tasemel, näiteks sõnu või lausete osi. Alamkonjunktsioonid juhatavad sõltuvaid lausete osi ja tulevad sageli ette alussõnadega.

Näited:

- Koordinaadkonjunktsioonid: ja, või, ning, kuid, aga.

- Alamkonjunktsioonid: et, kui, kuna, sest, kuigi.

Näited lausetes:

- Ta luges raamatut ja kirjutas kirja.

- Ta helistas, kui rong saabus.

- Ma ei tule, kuna mul on töö.

- Ta jäi koju, sest vihm sadas.

Kasutus ja tähendus:

- Koordinaadkonjunktsioonid liidavad eri lausete või lausendi osi ühe tasandiga ja võivad olla ühendavad kaks lihtlauset või nimekirja.

- Alamkonjunktsioonid viivad lausealused ja näitavad põhjust, aega, tingimust või vastupidist seost ning vajavad sageli kõrvalkoma kui sõltuva lause eelõunast.

Tähenduslik roll on konjunktsioonidel keskne: need segmenteerivad mõttekäiku, kuid säilitavad selge sidususe lausetes ja teksti arusaamades. Konjunktsiooni vorm muutub harva ning see on sageli üks või paar vähese muutlikkusega sõna.