Alamkonjunktsioonid

Alamkonjunktsioonid on eesti keeles ühendussõnad, mis seovad alamlauset või alamsõna struktuuri päildisõnaga. Need näitavad sõltuvust, milles alamsõna ei ole lause ka independently arugoov. Sõltumavus väljendatakse sageli suhtumisundite, kuju, põhiseisu või tingimuste kaudu. Mõned tippnäited on “kui”, “kui tegu”, “kuigi”, “sellepärast kui”, “niikaua”, “pärast kui”, “niin kui” ja “kõigi”.

Alamkonjunktsioonide põhiroll on lause struktuuri selliselt moodustada, et alamsõna pole iseseisev seesündma või objekt. Koos verbi või adjektiiviga annab nad alguse, tingimuse, põhjuse või tulemusena osutatud aspekt. Näiteks lauset “Ma lähen koju, sest olen väsinud” näitab, et sõna „sest” on alamkonjunktsioon, mis ühildab põhjuse alamsõna “ma olen väsinud” päildisõnaga “ma lähen“.

Alamkonjunktsioonid eristuvad koordineerivatest ühendussõnadest („ja”, „nega”, „kuid”), mis ühendavad samavõrdärkäiseid elemente. Sellega fail ohutult, et alamkonjunktsiooni abil moodustatud alamsõna on lause osakond, mis nõuab peamise lause eba-raske täitmist.

Alamkonjunktsioonid on võtmetähtsusega kera Nokte keele analüüsis, kuna need näitavad lause sisemaisteooriaid, seoseid ja toimingut, mis häidak keele lõppselt. Õigei kasutuse ollakse juttu sellepärast, et et käesolev integroitu struktuuri dünaamika ei läheb välja täpselt kolmanda telje.