Konjunktsiooni

Konjunktsioon on osa kõnet või lause ehituses, mille ülesanne on ühendada sõnu, sõnapaaride või lauseosi. Eesti keeles eristatakse konjunktsioone koordineerivate ja alistuvate konjunktsioonide järgi. Koordineerivad konjunktsioonid ühendavad omavahel võrdsed üksused, näiteks sõnu või lauseosi: ja, või, aga. Alistuvad konjunktsioonid ühendavad sõltuva lauseosa pealise lausega ning näitavad näiteks põhjust, aega, tingimust või nägemust: et, kui, kuna, sest, kuigi.

Koordineerivad konjunktsioonid väljendavad lisamist, valikut või vastandust. Näited: "ta jõudis ja ootab," "kas ta tuleb või jääb koju," "ta on kaugel, kuid rõõmsameelne." Alistuvad konjunktsioonid juhatavad sõltuvaid lauseosasid, mis võivad väljendada põhjust, eesmärki, tingimust või aega. Näited: "Ma jään, kui vihma lõpeb," "Ma ei saa tulla, sest olen haige," "Kuna ta on väsinud, läks ta varem magama."

Eesti kirjakeele iseloomustab, et sõltuvad lauseosad on sageli eraldatud komaga. Kui lause algab alistuskonjunktsiooniga, tuleb tavaliselt koma alustada sõltuvat lauseosa ning järgneva pea- ehk peamise lausega. Konjunktsioonid tulenevad ladina keeltest (coniunctio) ning on levinud kõigis võrdselt tähtsate lauseosade sidumise vormides.

Kokkuvõttes on konjunktsioonid keskne tööriist lausekonstruktsioonide rikkaliku sidumise ja tähenduse täpse väljendamise jaoks.