konfliktiõiguse

Konfliktiõigus, tuntud ka kui rahvusvaheline eraõigus, reguleerib eraõiguslikke suhteid, kus esineb välismaine element. See tähendab, et tegemist on olukordadega, mis ei kuulu ühe riigi õiguskorra ainuvaldkonda, näiteks kui pooled on erinevate riikide kodanikud, leping on sõlmitud välisriigis või vara asub teises riigis. Konfliktiõigus ei anna aga vastuseid materiaalõiguslikule sisule, vaid selle peamine ülesanne on määrata, millise riigi õigust konkreetses vaidluses kohaldatakse. Selleks kasutab konfliktiõigus nn sidumispunkte, mis võivad olla näiteks lepingu sõlmimise koht, lepingu täitmise koht, kahju tekkimise koht, isiku alaline elukoht või kodakondsus.

Peamised valdkonnad, mida konfliktiõigus reguleerib, hõlmavad perekonnaõigust (abielu, lahutus, vanemlikud õigused), pärimisõigust, lepingulisi suhteid (näiteks müügi- või teenuslepingud) ja deliktilisi suhteid (kahju hüvitamine). Igal riigil on oma konfliktiõigusnormid, kuid nende ühtlustamiseks on sõlmitud mitmeid rahvusvahelisi konventsioone, nagu näiteks Rooma I ja Rooma II määrused Euroopa Liidus, mis aitavad tagada õiguskindlust ja ennustatavust piiriüleste tehingute puhul. Konfliktiõigus on seega oluline tööriist globaalses maailmas eraõiguslike suhete reguleerimiseks, tagades, et ka piiriüleste konfliktide korral on võimalik leida õiguslik lahendus.