kondensatsioonpolümerisatsioon

Kondensatsioonpolümerisatsioon on polümeriseerumise vorm, kus monomeerid reageerivad omavahel funktsionaalsete rühmadega, moodustades kovalentseid sidemeid ja eraldades väikesed kõrvalproduktiid, näiteks vett, metanooli või vesinikkloriidi. Reaktsioon on tüüpiliselt samm-sammuline: monomeerist arenevad dimerid, seejärel trimerid ja nii edasi kuni kõrgmolekulaarsuse tekkeni. See erineb lisandpolümerisatsioonist, kus ahelad kasvavad peamiselt radikaalsete või impulssreaktsioonide teel ja kõrvalprodukt puudub.

Reaktsioon toimub peamiselt difunktsionaalsete monomeeride vahel, kus kaks funktsionaalse rühma reageerib, moodustades uue sideme ning eraldades väikesed molekulid. Ahela kasv sõltub konversioonist ning kõrge molekulaarsus saavutatakse tavaliselt ainult suure konversiooni korral ning kõrvalprodukti efektiivse eemaldamise korral. Reaktsioon viiakse sageli läbi kuumutades, vaakumole või azeotroopse kuivendamise teel ning sageli kasutatakse katalüsaatoreid reaktsiooni kiirendamiseks ja kontrollimiseks.

Näited hõlmavad polüamiide (nt nyloni), mille puhul adipikhappe ja heksametylenediamiin reageerivad ning vee eraldub; polüesteride (nt PET, PBT), mis tekivad hapete ja diolide vahel ning mille kõrvalprodukt on vesi või metanol; mõnikord kasutatakse ka polükarbonaate, mis tekivad karbonaadide ühendamisel või transesterifikatsiooni teel ja mille kõrvalprodukti on näiteks fenool või vesi.

Kondensatsioonpolümerisatsioonitüübil on tööstuses oluline roll tekstiili ja plastide tootmises. Tugevad omadused ja kujundatav termiline stabiilsus tulenevad kõrgmolekulaarsest struktuurist, kuid protsess nõuab hoolikat kõrvalprodukti eemaldamist, et vältida tasakaalu tagasiulatuvat mõjutust.