kommunikatsioonihäireid

Kommunikatsioonihäired hõlmavad raskusi sõnumi edastamisel ja mõistmisel kõnes, keeltes ja mitteverbaalses suhtluses. Need võivad olla kaasasündinud või omandatud ning mõjutada kõne tootmist, keelelist mõistmist, lugemist ja kirjutamist ning mitteverbaalse suhtluse vorme, nagu žestid ja näoilmed. Raskuste olemus ja kestus sõltuvad põhjusest ja elukäigust.

Peamised alaliigid on afaasia (keele mõistmise või tootmise kahjustus), düsartria (motoorne kõne talitlushäire) ning arengulised või kuulmis- või nägemispuudega seotud suhtlusprobleemid. Lisaks on oluline mitteverbaalne kommunikatsioon: viipekeel, žestid ja näoilmed, samuti abivahendid ja tehnoloogilised lahendused.

Põhjused võivad olla ulatuslikud: omandatud ajukahjustused (löök ja trauma, insult), neurodegeneratiivsed haigused (dementia), sünnipärased või arenguhäired ning krooniline kuulmislangus. Riskitegurid hõlmavad vananemist, infektsioone ja geneetilisi tegureid.

Diagnostika tehakse koostöös logopeedi ja audioloogi hindamisega. Hinnatakse keelelist võimekust, kõneartikulatsiooni, kuulmist ja kognitiivseid ning sotsiaalseid oskusi. Ravi sisaldab regulaarset logopeedilist teraapiat, kommunikatsioonistrateegiate õpetust, vajadusel viipekeele või kõnetehnoloogiate kasutamist ning pereli koolitamist.

Prognostika sõltub suuresti põhjusest, varajasest avastamisest ja järjepidevast ravist. Varajane sekkumine ning kaasav lähenemine võivad parandada suhtlemisfunktsioone ja elukvaliteeti. Teenused ja tugi on sageli kättesaadavad tervishoiusüsteemis ning kogukonnas.