elukäigust

Elukäigust on sotsioloogiline mõiste, mis kirjeldab inimese elutee järjestust ja kestust erinevate elusündmuste, rollide ja sotsiaalsete positsioonide kujunemisel. See hõlmab varaseid kogemusi, haridustee, tööelu, perekonna loomist, tervist, vananemist ja pensionile minekut. Elukäik ei ole ainult üksik sündmus, vaid nende sündmuste järjekord ning ajastus ja kestus moodustavad pikaajalise trajektoori, mida mõjutavad nii indiviidi valikud kui ka laiem sotsiaalne kontekst, näiteks majanduslik olukord, institutsioonid ja kultuurilised normid.

Peamised kontseptsioonid elukäigu raames on üleminekud (transitions), trajektorid (long-term patterns), pöördepunktid ning ajaline kontekst ja sündmuste ajastus. Oluline on ka kogunenud eeliste või puuduste mehhanism (cumulative advantage/disadvantage), mis võib järgnevaid eluperioode sügavalt mõjutada. Teooria rõhutab, et elukäik ei arene üksikult, vaid on seotud teiste inimeste eludega (linked lives) ning on tihedalt seotud ajaloo ja institutsioonide muutustega.

Teoreetiline raamistik on life-course-teooria, mille keskmes on aja, struktuuri ja valikute koostoime, üleminekute tähtsus ning pikaajalised mõjutused. Selle peamised ideed hõlmavad trajektoriaalseid vaateid elust, pöördepunkte ning ajalise järjekorra mõju heaolu ja suhtelise võimaluste kujunemisele. Olulised teoreetikud hõlmavad Glen H. Elder Jr. ja kaasautorid, kes on rõhutanud näiteks Linked Lives ja korduvate sündmuste kumulatiivset mõju.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad demograafiat, sotsioloogiat, psühholoogiat ja poliitikauuringuid. Uuringud tuginevad sageli longitudinaalsetele andmetele ja kasutavad meetodeid nagu sündmuste ajaloo analüüs, trajektoriate analüüs ja järjestusanalüüs. Eestis kasutatakse elukäigu kontseptsiooni nii hariduse, tööhõive kui sotsiaalpoliitika mõistmiseks ning eelduste ja tulemuste hindamiseks pensioni- ja vanemahoiu kontekstis.

Seonduvad mõisted on elukäigu teooria, üleminekud, trajektorid, pöördepunktid ja linked lives.