kodeerimisvalikud

Kodeerimisvalikud on IT-süsteemide ja rakenduste krüpteerimise ning kodeerimise konfiguratsiooni valikud, mis määravad, kuidas andmed muudetakse turvaliseks ja kuidas neid hiljem taastatakse. Need hõlmavad kasutatavat algoritmi, võtmehalduse meetodeid, töörežiime ja seotud parameetreid ning võivad erineda sõltuvalt kasutusvaldkonnast ja regulatiivsetest nõuetest.

Üldiselt eristatakse kahte peamist valikute rühma: krüpteerimist (andmete konfidentsiaalsuse tagamine) ja kodeerimist (andmete esitusviiside muutmine). Krüpteerimise valikud hõlmavad sümmeetrilisi algoritme nagu AES ja ChaCha20-Poly1305 ning asümmeetrilisi meetodeid nagu RSA või ECC; sageli kasutatakse hybridi-lahendusi, näiteks TLS-i kontekstis.

Olulised konfigureeritavad elemendid on algoritmivalik, võtme pikkus, töörežiim (GCM, CBC, CTR), IV/nonce, soolamine (salt) ning autentimise mehhanismid (MAC või digitaalallkirjad). Samuti hinnatakse hash-funktsioonide (näiteks SHA-256, SHA-3) ja märgistuste kasutamist ning üldiselt digitaalseid allkirju (RSA/ECC) turvalise integratsiooni tagamiseks.

Käitumise ja ohutuse osas on oluline järgida parimaid tavasid: kasutada kaasaegseid, laialdaselt toetatavaid algoritme ja autentitud krüpteerimist; hallata võtmeid turvaliselt (piiratud juurdepääs, võtmerotatsioon, võtmehaldus-teenused nagu KMS või HSM); vältida vanu või nõrkadele rünnetele alistuvaid valikuid; tagada korrektne IV/nonce'i kasutamine, audit ja dokumentatsioon.

Kodeerimisvalikute kontekst hõlmab nii andmete puhkesalvestust kui ka andmete ülekandmist—nt diskide, varunduste, andmebaaside ning võrguliikluse kaitset—ning neid tuleks valida ja kirjaldada vastavalt regulatsioonidele ja standarditele.