koagulatsioonis

Koagulatsioon ehk verehüüvete teke on kontrollitud bioloogiline protsess, mille eesmärk on peatada veritsus vigastatud veresoonest ning taastada normaalne verevool. Protsess jaguneb peamisteks etappideks: primaarne hemostaas, sekundaarne koagulatsioon ja fibrinolüüs, mis lõppfaasis reguleerivad hüübete tekkimist ja lahustumist.

Primaarne hemostaas hõlmab veresoonte ahenemist vigastuskohtas ja trombotsüütide adhesiooni aluskudedele ning nende agregatsiooni. Tekkinud ajutine trombotsüütide klomp seiskab verejooksu ning moodustab esialgse, ebastabiilse hüübe. Trombotsüüdid vabastavad aineid, mis kiirendavad adhesiooni ja koaguleerumist.

Sekundaarse koagulatsiooni käigus aktiveeritakse koagulaatsioonikaskaad: ekstrinsed ja intrinseed teed ühenduvad ühises Rajases, mille lõpuks sünteesitakse trombiin. Trombiin konverteerib fibrinogeeni fibriiniks ning tekkinud võrk tugevdab ja stabiliseerib hüübe. Protsess sõltub kaltsiumist ning vitamiin-K– sõltuvatest faktoritest (II, VII, IX ja X).

Regulatsioon ja fibrinolüüs hoiab protsessi kontrolli all: antikoagulatsioonimehhanismid (antitrombiin III, proteiin C ja S) ning fibrinolüüs (plasmin, tPA) lahustavad vanad või liigsed hüübmed.

Kliiniline tähendus: koagulatsioon on aluseks verejooksu ja verehulkade haiguste diagnoosile ning ravile. Diagnostika hõlmab laboratoorseid teste nagu PT/INR ja aPTT, trombotsüütide arvu hindamist ning vajadusel geneetilisi teste ja koagulatsiooni profiile.