kloorfluorosüsivesinikke

Kloorfluorosüsivesinikud, tuntud ka kui klorofluorosüsivesinikud (CFC-d) või freoonid, on lenduvate orgaaniliste ühendite rühm, mis koosneb süsinikust, kloorist ja fluoriin aatomitest. Neid kasutati laialdaselt alates 20. sajandi keskpaigast mitmesugustes rakendustes, sealhulgas külmutusagensidena, aerosoolide propellentidena, vahude puhumisainetena ja lahustitena.

CFC-d on väga stabiilsed ja mittetoksilised, mis tegi neist algselt atraktiivsed tööstuslikud kemikaalid. Need on aga ka väga püsivad atmosfääris. Osoonikihi kahjustamise võime tõttu hakati CFC-de tootmist ja kasutamist piirama Montrealiprotokolli alusel, mis jõustus 1989. aastal. Selle protokolliga pandi paika globaalne plaan osoonikihti kahandavate ainete järkjärguliseks väljatoomiseks.

Osooni kahandamise mehhanism hõlmab CFC-de lagunemist stratosfääris ultraviolettkiirguse toimel, mille tulemuseks on kloori vabad radikaalid. Need radikaalid katalüüsivad osooni (O3) molekulide lagundamist hapnikuks (O2), mille tulemusena väheneb osoonikihi paksus. Osoonikiht kaitseb Maad kahjuliku ultraviolettkiirguse eest, mistõttu selle kahjustamine on keskkonna seisukohalt tõsine probleem.

Kuigi CFC-de tootmine ja kasutamine on oluliselt vähenenud, leidub neid endiselt vanades seadmetes ja toodetes. Tänu osoonikihti kahandavate ainete keelustamisele on osoonikihi taastumine siiski näidanud positiivseid märke.