kinnipidamise

Kinnipidamine on riigi asutuste poolt teostatav vabaduse ajutine kinnipidamine, mille eesmärk on tagada uurimise sujuvus, vältida osapoegade põgenemist või ohutuse säilitamine. See mõiste hõlmab isiku viivitamatut vahi alla võtmist seoses kriminaalmenetluse või sarnaste menetlustega. Kinnipidamist kasutatakse peamiselt ajutise hinnangu jaoks ja see ei ole sama kui karistus või vangistus järgnevatel tingimustel.

Õiguslik raamistik: kinnipidamine on reguleeritud riigi õigusaktide, sealhulgas kriminaalmenetluse seadustiku ja asjakohaste õigusaktide kaudu. Kinnitamisel peab olema põhjendatud alus ning menetluslikul viisil peab tagama isiku õiguste kaitse. Kinnipidamine toimub tavaliselt politsei või piirivalve poolt ja peab toimuma seaduslikult, dokumentaalselt ning proportsionaalselt uurimise vajadusega.

Protseduur ja kestus: esialgne kinnipidamine võib olla piiratud ajaga ning selle ajal peab kohus hindama jätkamise vajadust. Kui kinnipidamine pikeneb, on tavapärane kohusena vaja kohtu otsust või luba, et jätkata kinnipidamist teatud ajaperioodiks. Isikul peab olema õigus saada teavet omaniku kohta, teade õigustest ning võimalus konsulteerida advokaadiga. Vajadusel tagatakse juurdepääs tervishoiule ning kontakt lähedastega.

Õigused ja kaitse: kinnipidamise ajal on isikul õigus puutuda kokku advokaadiga, saada teavet põhjuste kohta ning esitada kaebusi kinnipidamise õiguspärasuse vastu. Kohtunikel on kohustus kontrollida, et kinnipidamine oleks proportsionaalne ning inimväärikust austav. Kinnipidamine ei tohi kätkeda piiramisi, mis oleksid vastuolus inimõigustega.

Kinnipidamine eristub pikemaajalisest kinnipidamisest või vangistusest, kuid mõlemad toimivad õiguspärasel alusel seadusandluse raames ning on seotud menetluste ja inimõiguste kaitsega.