kindlustuspoliiside

Kindlustuspoliiside mõiste hõlmab lepinguid, millega kindlustusandja ja kindlustatava vahel määratakse, milliseid riske kindlustatakse, kui pikk on kindlustusperiood ja milline on makstav preemia. Leping kirjeldab, millal ja kuidas kahju hüvitatakse ning millised on katteulatused, piirangud ning erandid.

Poliiside tüübid jagunevad laias laastus isiku-, vara- ja äri-kindlustuseks. Nende sees leiab veel eraldi kategooriaid nagu tervisekindlustus, elu-, auto-, kodu-, õnnetus- ja vastutuskindlustus. Paljud poliisid pakuvad lisakatteid, mis suurendavad või täpsustavad standardkatet.

Poliisi olulised osad on kattuvus, limiidid, omavastutus ja erandid. Katted kirjeldavad, milliseid kahjusid hüvitatakse; limiidid näitavad maksimaalse hüvitise suurust; omavastutus on kindlustatu enda eest tasumise osa. Leping sisaldab ka kahjuavaldust, hinnangu menetlust, kehtivust ja lõpetamise tingimusi.

Kindlustusvaldkond on reguleeritud riikliku järelevalvega. Eestis tegutseb Finantsinspektsioon, mis jälgib kindlustusandjate tegevust, ning ühenduses Euroopa liiduga Solvency II nõudeid, kindlustusandjate kapitalinõudeid ja tarbijakaitset. Tarbijal on õigus võrrelda pakkumisi ja saada selgeid tingimusi ning vajadusel esitada kahjujuhtum vaidluse korral.

Kindlustuspoliiside sisu ja arv riigiti varieerub, kuid põhiprintsiibid jäävad samaks: riskide hajutamine, õiglane hüvitus ja läbipaistvad tingimused. Õige poliisi valikul tuleks võrrelda katet, preemiat, omavastutust ja erandeid ning kontrollida regulatiivseid nõudeid.