kindlustuslepinguid

Kindlustusleping on kahe osapoole vahel sõlmitud leping, mille alusel kindlustusandja kohustub hüvitama kindlustusjuhtumi korral kahju vastavalt lepingu tingimustele ning kindlustatu kohustub maksma kindlustusmakset ehk premiat. Lepingul on tavaliselt kindel kaitse ulatus ja kindlustussumma, mis on kirjas kindlustuspoliisis (poliis).

Poliis sisaldab peamiselt: kindlustustüübi (nt elukindlustus, tervisekindlustus, auto- või kinnisvarakindlustus, vastutuskindlustus), kindlustussummat (kõrgus hüvitise maksimaalne piir), omavastutust, kehtivusperioodi, perioodilise makse suurust ning erandeid ja muudatusi, mis kindlustuskaitset piiravad.

Kindlustusleping tekib tavaliselt riskide hindamise ja lepingu kinnitamise teel; pärast kinnitamist väljastatakse kindlustuspoliis. Enne lepingu sõlmimist peab kindlustatu deklareerima kõik olulised faktid ja teavitama kindlustusandjat õigest olukorrast. Valeandmed võivad põhjustada lepingu kehtivuse puudumist või hüvitise keeldumist.

Õigused ja kohustused hõlmavad: kindlustatu kohustust maksta premiat ja anda õigeaegset teavet ning järgida lepingu tingimusi; kindlustusandja kohustust hüvitada kahju vastavalt tingimustele ja maksimaalsele hüvitisele. Kahjujuhtumi korral tuleb nõue esitada vastavalt protseduuridele ning järgida tähtpäevi ja dokumenteerimist. Lepingut võib lõpetada lepingu lõppemise, poolte kokkuleppel või rikkumise korral.

Regulatsioon: Eestis kindlustuslepinguid reguleerivad üldine lepingulõigus ning eraldi kindlustusseadus; järelevalvet teostab Finantsinspektsioon. Tarbijatele tagatakse selged ja arusaadavad tingimused ning isikuandmete kaitse.